Erikaartide hulka kuuluv orienteerumiskaart on orienteerumisvõistluse põhiline vahend. Ta on detailiderikkam kui samas mõõtkavas topograafiline kaart. Kaart peab kajastama maastiku kõige uuemat seisu ja kujutama kõiki nähtavaid maastikuelemente, mida on kerge määrata ja mis on võistlejale kasulikud. Ära tuleb jätta mittevajalikud nähtused. Kaart peab olema loetav jooksu pealt. Kuna erinevate riikide topograafiliste kaartide leppemärgid on erinevad, siis alates 1969. a on kasutusel kaartide koostamise ühtsed rahvusvahelised nõuded ja leppemärgid ISOM 1969 (International Specification of Orienteering Maps), uusima ISOM 2000 eestikeelne versioon: Rahvusvahelised nõuded orienteerumiskaartide koostamiseks. IOF 2000. on aadressil:
www.orienteering.org/wp-content/uploads/2010/12/ISOM-Estonian.pdf
Eraldi nõuded on suusa-, jalgratta- ja sprindiorienteerumiseks, vt: www.orienteering.org/resources/mapping
Nõukogude Liidus võeti 1981. aastal kasutusele ISOM 1975 põhinevad, mõnede ainult siin kasutatavate lisamärkidega leppemärgid (УЗ-81).
www.orienteering.org/wp-content/uploads/2010/12/ISOM-Estonian.pdf
Eraldi nõuded on suusa-, jalgratta- ja sprindiorienteerumiseks, vt: www.orienteering.org/resources/mapping
Nõukogude Liidus võeti 1981. aastal kasutusele ISOM 1975 põhinevad, mõnede ainult siin kasutatavate lisamärkidega leppemärgid (УЗ-81).
Aluskaardid ja võistluskaartide paljundamine
1960.- 1980ndate kaardid
Esimene sõjajärgne individuaalvõistlus Eestis toimus 1958. a spordiühing Kalevi matkajate kokkutulekul Viljandi lähistel (meestest võitis H. Mardiste). Esimesed Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus peeti Nelijärvel 1959. a (Nelijärve 1935, Nelijärve 1959) ja orienteerumissuusatamises Elva ümbruses 1960. a. Viimatinimetatud aastast alates kasvas võistluste arv kiiresti.
Esimene sõjajärgne individuaalvõistlus Eestis toimus 1958. a spordiühing Kalevi matkajate kokkutulekul Viljandi lähistel (meestest võitis H. Mardiste). Esimesed Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus peeti Nelijärvel 1959. a (Nelijärve 1935, Nelijärve 1959) ja orienteerumissuusatamises Elva ümbruses 1960. a. Viimatinimetatud aastast alates kasvas võistluste arv kiiresti.
- Nelijärve ja Jäneda vahel peetud Eesti 1959. a meistrivõitluste kaart ja väljavõte selle aluseks olnud Eesti kaitseväe kaardist 310 Aegviidu, 1935 (originaalis mõlemad mõõtkavas 1 : 50 000).
Kaartide salastatuse ja raske kättesaadavuse tõttu kasutati 1960. –1970. aastail võistlustel väga erineva vanuse ja täpsusega aluskaarte – majandite maakasutusplaane ja metsade reljeefita kaarte mõõtkavas 1 : 10 000 ja 1 : 25 000 ning topograafilisi kaarte. Neid paljundati lillade valguskoopiatena (Suuremõisa 1963), mis õhukese paberi tõttu kippusid vihmase ilmaga lagunema või must-valgete fotodena kas otse lähtekaardist või nende ümberjoonistatud väljavõtetest (Uusküla 1963).
|
|
1960ndate esimesel poolel paljundati kõige rohkem lillade valguskoopiatena maakasutusplaane mõõtkavas 1 : 25 000, mõnel juhul ka 1 : 10 000 (Holstre 1961), kusjuures viimase mõõtmed olid 44 x 37 cm ja seetõttu kiirel liikumisel ebamugav kasutada.
Parem kvaliteet saavutati maakasutusplaanide fotopaljundustega.
Parem kvaliteet saavutati maakasutusplaanide fotopaljundustega.
Kasutatud topograafilised lähtekaardid:
- Tsaariaegsed 1 : 42 000, ?1 : 21 000
- NLi sõjaeelsed 1 : 50 000
- EW 1 : 50 000
- EW 1 : 25 000
- NLi 1 : 25 000
- NLi 1 : 50 000
- NLi 1 : 10 000
|
|
Topograafilisi kaarte või nende ümberjoonistamisega saadud koopiaid paljundati valdavalt fotodena, millist meetodit hakati rohkem kasutama 1960ndate keskpaigast alates. Mõnikord tehti isegi rohkem kui poole sajandi vanuste 1 : 42 000 kaartide halvastiloetavaid fotokoopiaid (Palupera 1964, Viitna 1966). Topograafilistest kaartidest paljundati peamiselt Eesti sõjaeelseid 1 : 25 000 ja 1 : 50 000 kaarte, esimesi 1 : 1 koopiatena (enamasti Kagu-Eesti), teisi mõnel juhul kaks korda suurendatutena. Mitu kaarti tehti 1930ndate NLi 1 : 50 000 topograafiliste kaartidest (Konguta 1963). Vähem paljundati uuemaid venekeelseid topokaarte. Aluskaarte muretseti tutvusi kasutades tolleaegsete eeskirjade vastaselt. Nii näiteks, Tõnu Raid, töötades projekteerimisinstituutides, andis aastail 1965–84 kasutada talle kättesaadavaid NLi 1 : 25 000 ja 1 : 50 000 topograafilisi kaarte. /Kaartide kasutamise eeskirjade rikkumise pärast ta vallandate töölt 1984. a /. 1967. a peetud NLi esimese mitmepäevajooksu (Valga – Lüllemäe – Karula – Laatre – Kääriku) kaardid (1 : 50 000 topokaart) küsis Arne Kivistik Tartu sõjakomissariaadist, pildistas need ning suurendas need 1 : 40 000 mõõtkavale (vaid ühel päeval viiest ka 1 : 30 000). Sellega muutus must-valge fotokaart veidi paremini loetavaks. Kaarte maastikul eelnevalt ei kontrollitud (Viirsalu, 2006, lk 283).
Võistluskaartide valmistamise ja kasutamise seadustas lõpuks NLi Turismi Kesknõukogu (tolleaegne orienteerumise juhtasutus NLis) 1967. a instruktiivkiri „О порядке обеспечения картографическими материалами соревновний по ориентированию на местности“ (Orienteerumisvõistluste kartograafiliste materjalidega kindlustamise korrast). KGB, GUGKi ja kindralstaabiga kooskõlastatud instruktsiooni järgi võis nüüd teha kuni 10 km2 suurusi väljavõtteid 1 : 25 000 topokaartidest (h = 5 m, valdavalt 1940ndate lõpu mõõdistamised) ja neid trükikojas (muidugi Glavliti, s.o. tsensori loal) paljundada must-valge või värvikaardina. Kaartidel ei tohtinud olla koordinaatvõrku, kohanimesid ja geodeetilisi punkte ning nad ei tohtinud külgneda teiste orienteerumiskaartidega. Enamasti ei näidatud ka mõõtkava ja kõrgusjoonte lõikevahet.
1960ndate keskpaigast alates hakati vähehaaval üle minema värvi(ofset)trükis kaartidele – 1966. a ilmus 4, 1967 – 2, 1969 – 6, 1970 – 1, 1972 – 1 ja 1972 – 1 ning 1973–1980 11–25 kaarti aastas. Edaspidi kaartide arv suurenes veelgi. Alates aastast 2000 on igal aastal trükist ilmunud 50–100 kaarti. Esimesed 15 kaarti trükiti TRÜ rotaprindis 2–3 värvitrükis (Saare 1966, Kääriku 1969), enamasti 500, mõnel juhul kuni 3000 eksemplaris, aastail 1973–79 ENSV Põllumajandusministeeriumi allasutuste rotaprintides (kaartidel: PM TTIV, T-TIV, PM IJV) 4–5 värvi trükis (Kavadi 1973) valdavalt 1000–2000, mõni kaart kuni 5000 eksemplaris. 1979. aastast hakati neid valdavalt trükkima GUGKi Riia kaardivabrikus (Kaardivabrik nr 5, aastast 1989 Latvgeokarta?). Tiraaž oli enamasti 3000, mõnel juhul ka 6000 ja 1986. a Kirikuküla (nr 8623) kaart 12 000 (peamiselt 2000–4000 osalejaga mitmepäevaseks Ilvesteateks). Et kaarte trükiti suurte lehtedena, kuhu paigutati hulga kaarte, siis vähemkasutatavate kohtade suured tiraažid olid käibel aastaid.
Võistluskaartide valmistamise ja kasutamise seadustas lõpuks NLi Turismi Kesknõukogu (tolleaegne orienteerumise juhtasutus NLis) 1967. a instruktiivkiri „О порядке обеспечения картографическими материалами соревновний по ориентированию на местности“ (Orienteerumisvõistluste kartograafiliste materjalidega kindlustamise korrast). KGB, GUGKi ja kindralstaabiga kooskõlastatud instruktsiooni järgi võis nüüd teha kuni 10 km2 suurusi väljavõtteid 1 : 25 000 topokaartidest (h = 5 m, valdavalt 1940ndate lõpu mõõdistamised) ja neid trükikojas (muidugi Glavliti, s.o. tsensori loal) paljundada must-valge või värvikaardina. Kaartidel ei tohtinud olla koordinaatvõrku, kohanimesid ja geodeetilisi punkte ning nad ei tohtinud külgneda teiste orienteerumiskaartidega. Enamasti ei näidatud ka mõõtkava ja kõrgusjoonte lõikevahet.
1960ndate keskpaigast alates hakati vähehaaval üle minema värvi(ofset)trükis kaartidele – 1966. a ilmus 4, 1967 – 2, 1969 – 6, 1970 – 1, 1972 – 1 ja 1972 – 1 ning 1973–1980 11–25 kaarti aastas. Edaspidi kaartide arv suurenes veelgi. Alates aastast 2000 on igal aastal trükist ilmunud 50–100 kaarti. Esimesed 15 kaarti trükiti TRÜ rotaprindis 2–3 värvitrükis (Saare 1966, Kääriku 1969), enamasti 500, mõnel juhul kuni 3000 eksemplaris, aastail 1973–79 ENSV Põllumajandusministeeriumi allasutuste rotaprintides (kaartidel: PM TTIV, T-TIV, PM IJV) 4–5 värvi trükis (Kavadi 1973) valdavalt 1000–2000, mõni kaart kuni 5000 eksemplaris. 1979. aastast hakati neid valdavalt trükkima GUGKi Riia kaardivabrikus (Kaardivabrik nr 5, aastast 1989 Latvgeokarta?). Tiraaž oli enamasti 3000, mõnel juhul ka 6000 ja 1986. a Kirikuküla (nr 8623) kaart 12 000 (peamiselt 2000–4000 osalejaga mitmepäevaseks Ilvesteateks). Et kaarte trükiti suurte lehtedena, kuhu paigutati hulga kaarte, siis vähemkasutatavate kohtade suured tiraažid olid käibel aastaid.
- Väljavõte ühest esimestest värvikaartidest (Saare 1966, 1 : 25 000) ja ligi pool sajandit uuem kaart (Saare 2012, 1 : 10 000)
- Esimene kolmevärvitrükis orienteerumiskaart (Pirmastu 1966)
Aastail 1973–79 paljundati kaarte ENSV Põllumajandusministeeriumi allasutuste rotaprintides (kaartidel: PM TTIV, T-TIV, PM IJV) 4–5 värvi trükis valdavalt 1000–2000, mõni kaart kuni 5000 eksemplaris. Nende kaartide trükiks ettevalmistamise süsteemi töötas koos ministeeriumi trükikoja töötajatega välja Tõnu Raid. See hõlmas algul värvide lahtijoonistamist kalkadele. Pärgament-paber rullis oli väga erineva paksusega ja seetõttu tema pind ei kannatanud palju tušši ja tõmbas erinevalt kokku ja hakkas lainetama. Neist väga lokkivatest kalkadest valmistati sinkad trükkimise jaoks. Ta koostas ka täpsusnõuded värvide lahti joonistamise ja kogu kaardi vormistamise jaoks. Mõne aasta pärast asendati kalka plastkilega, mis oli ühtlase paksusega, ei veninud ja kannatas ka kustutamist ja töötlemist.
- Kvaliteedilt paremad olid alates 1973. aastast 4–5värvitrükis kaardid. Siinselt koopialt (Kavadi 1973) ei ole võimalik eristada kollast pinda (lage) helerohelisest (mets, võsa) pinnast.
1979. aastast hakati kaarte valdavalt trükkima GKP Riia kaardivabrikus (ametlikult Kaardivabrik nr 5, aastast 1989 Tootmiskoondis Latvgeokarta, nüüd Latvijas karte). Tiraaž oli enamasti 3000, mõnel juhul ka 6000 ja 1986. a Kirikuküla (EOLi kood 8623) kaart 12 000 (peamiselt 2000–4000 osalejaga mitmepäevaseks Ilvesteateks). Riia vabrik nõudis peale Glavliti loa, et tellija toogu kaasa kartograafiline paber kaaluga vähemalt 120 grammi ruutmeeter. See paber oli defitsiitne ja seda otsiti tikutulega mööda ametkondi, ladusid ja kauplusi. Et neid kasutati mitu aastat järjest, siis selle aja maastikumuutused tuli võistluse eel kaartidele peale kanda käsitsi. Et kaarte trükiti suurte lehtedena, kuhu paigutati palju kaarte, siis vähemkasutatavate kohtade suured tiraažid olid kasutuses aastaid. 1990ndaist kaartide trükkimise võimalused kohalikes trükikodades laienesid. Paindlikumaks (väikesed partiid, kiiresti valmivad) läks kaartide paljundamine printerite ja koopiamasinate abil sama kümnendi lõpust alates – esimesed värvikoopiad tehti 1998. a, järgmisel aastal paljundati selliselt juba pooled kaardid.
Trükikaartide andmekogud e andmepangad:
On kaks suuremat üle-eestilisit andmeallikat
On kaks suuremat üle-eestilisit andmeallikat
- Aastate 1962–1984 kaartide kataloog. Koost. Arne Kivistik. – EOF XXV. Eesti NSV orienteerumissport 1959–1984. a. Tallinn, 1985, lk 111–124 (sama: www.orienteerumine.ee/ajalugu/EOF25_7.pdf
- www.orienteerumine.ee/kaart/kaardid.php
- Väljavõte EOLi kaartide andmebaasist
Siin saab näha kõiki kaarte. Aastail 1962–2010 on andmebaasi järgi ilmunud 1504 kaarti. Kuni 1990ndate keskpaigani on skaneering hägusavõitu ja kõiki ei saa ka suurendada, sealtpeale (arvutikaardid) on aga korralikult vaadeldavad (suurendatavad). Kahjuks sellelt veebileheküljelt ei saa korraga kätte Eesti kaetust orienteerumiskaartidega. Andmebaasi lehekülje lingilt „Otsi kaarti“ saab kaartide geoportaalist, märkides aluskaardil punkti ja vajutades „Otsi kaarti“, selle punkti 15 km raadiuses olevad kaardid.
Igale kaardile on antud EOLi kood, 1961.–1974. a omadele tehti süsteemi loomiseks seda tagantjärele, 1975. aastast alates on see trükitud kaardile (algul küll mitte kõigile). Koodi algus (allpool tabelis punasega) näitab aastat, millele lisandub antud aasta kaardi järjekorranumber:
Igale kaardile on antud EOLi kood, 1961.–1974. a omadele tehti süsteemi loomiseks seda tagantjärele, 1975. aastast alates on see trükitud kaardile (algul küll mitte kõigile). Koodi algus (allpool tabelis punasega) näitab aastat, millele lisandub antud aasta kaardi järjekorranumber:
Aastail Aasta + kaardi järjekorranumber(näiteks)
- 1961-1969 11, 24, 95
- 1971-1979 101, 204, 910
- 1980-2001 8001, 9915, 0134
- 2002- 2002001, 2015054
Nii nagu mustvalgete kaartide puhul muutus aja jooksul ka värvikaartidel metsa ja avamaastiku kujutamisviis. 1969. aastani anti mets edasi rohelisena ja avamaastik valgena. 1972. aastast alates kujutati metsa valgena ja avamaastikku kollasena (mitte kõigil kaartidel). Peagi hakati tihedamat (raskemini läbitavat) metsa näitama rohelise värviga, kusjuures ajapikku metsa läbitavuse astmete arv valgest tumeroheliseni suurenes neljani ), millega saavutati ISOM 1975 nõuete tase.
- Metsa läbitavuse 4 astet: valge ja 3 rohelist (Illi 1993). Paremal: väljavõte ISOM 2000 leppemärkidest.
1970ndate keskpaiku oli kasutusel ka teistsugune metsa läbitavuse skaala: normaalne mets, raske joosta, raske käia, parkmets (roosa vertikaalne viirutus).
„See roosa värvi kasutamise ettepanek tuli minu poolt peale Kodasoo kaardistamist. Sealsel alal on siiani väga hea läbitavuse ja nähtavusega parkmetsad ( nagu ka Perakülas). Et neid maastiku osasid normaalmetsast eristada proovisin alul roosa vertikaaltriibutuse kasutamist. (Kodasoo ja Võsu kaardid) Kaardil on see värv hästi loetav. Kirjutasin vastava ettepaneku ka IOF kaardikomisjonile, kuid kuna põhjamaades on sellist tüüpi mets tavaline, siis ettepanek pöörati hoopis keeluala tähistamiseks ja muudeti ka värvitooni.“ (T. Raidi kiri 9.05.2016).
„See roosa värvi kasutamise ettepanek tuli minu poolt peale Kodasoo kaardistamist. Sealsel alal on siiani väga hea läbitavuse ja nähtavusega parkmetsad ( nagu ka Perakülas). Et neid maastiku osasid normaalmetsast eristada proovisin alul roosa vertikaaltriibutuse kasutamist. (Kodasoo ja Võsu kaardid) Kaardil on see värv hästi loetav. Kirjutasin vastava ettepaneku ka IOF kaardikomisjonile, kuid kuna põhjamaades on sellist tüüpi mets tavaline, siis ettepanek pöörati hoopis keeluala tähistamiseks ja muudeti ka värvitooni.“ (T. Raidi kiri 9.05.2016).
- 1975. a ilmunud T. Raidi koostatud leppemärkide kataloog
- 1998. a ilmunud leppemärkide kataloog
- 1983. a ilmunud leppemärkide kataloog
- 1998. a ilmunud leppemärkide kataloog
Kaardid 1980ndate lõpp kuni 2010
1980ndate lõpul alanud salastamiseeskirjade pehmenemine ja ignoreerimine avardas aluskaartide saamise võimalusi. Hoopis uus tase saavutati 1990ndate algusest alates Eesti põhikaardi ja selle valmistamiseks tehtud ortofotode kasutamisega. Oluline oli ka vabanemine kaartide salastatuse ja poollegaalse tegutsemise psüühilisest survest. Kaardistaja töö maastikul jäi ikkagi aeganõudvaks. Kaardistaja vaeva vähendavad Lidari andmeid hakati kasutama 2011. a alates. Esmakordselt Eestis kasutati spetsiaalselt orienteerumiskaardi joonistamiseks valmistatud reljeefimudelit Lõuna-Viljandimaal EOL Openi kaardi (Lilli, 2011) tegemisel. Mudeli valmistas firma SIA Metrum. Metrumi töö tulemuse erinevus Maa-ameti materjalidest seisnes sel ajal madalama ülelennuga saavutatud suuremas punktitiheduses – u 2 punkti maapinna ruutmeetri kohta. Lisaks reljeefimudelile saadi Metrumilt laserskänneri kiire tagasipeegeldumise intensiivsuspilt, millelt sai lugeda erinevaid kõlvikupiire, taimkatte läbitavuse muutusi ja muid detaile, mida sai välitöödel kergesti identifitseerida ja kaardile kanda ilma mõõtmisteta (Sild, 2011).
Aastast 2000 hakati pidama rogain võistlusi – pika kontrollajaga (6, 8, 12 või 24 tundi) võistkondlikke valikorienteerumisi. Suur territoorium (kaart) tingis väiksemas mõõtkavas (1 : 30 000) kaartide tegemise. 2005. aastast peamiselt linnades korraldama hakatud sprindivõistlusteks tehti kaarte mõõtkavas 1 : 5 000. Omaette kaardiseeria moodustavad õppekaardid mõõtkavas 1:5000 ja 1:4000 (osa veelgi suuremas mõõtkavas), mida hakati 1980ndate teisest poolest tegema koolide lähiümbruse kohta. Kõige rohkem tehti neid ja jagati koolidele järgmise kümnendi teisel poolel – mõnel aastal kuni 30 erinevat kaarti. Kokku on aastail 1986–2010 valminud 168 õppekaarti.
1980ndate lõpul alanud salastamiseeskirjade pehmenemine ja ignoreerimine avardas aluskaartide saamise võimalusi. Hoopis uus tase saavutati 1990ndate algusest alates Eesti põhikaardi ja selle valmistamiseks tehtud ortofotode kasutamisega. Oluline oli ka vabanemine kaartide salastatuse ja poollegaalse tegutsemise psüühilisest survest. Kaardistaja töö maastikul jäi ikkagi aeganõudvaks. Kaardistaja vaeva vähendavad Lidari andmeid hakati kasutama 2011. a alates. Esmakordselt Eestis kasutati spetsiaalselt orienteerumiskaardi joonistamiseks valmistatud reljeefimudelit Lõuna-Viljandimaal EOL Openi kaardi (Lilli, 2011) tegemisel. Mudeli valmistas firma SIA Metrum. Metrumi töö tulemuse erinevus Maa-ameti materjalidest seisnes sel ajal madalama ülelennuga saavutatud suuremas punktitiheduses – u 2 punkti maapinna ruutmeetri kohta. Lisaks reljeefimudelile saadi Metrumilt laserskänneri kiire tagasipeegeldumise intensiivsuspilt, millelt sai lugeda erinevaid kõlvikupiire, taimkatte läbitavuse muutusi ja muid detaile, mida sai välitöödel kergesti identifitseerida ja kaardile kanda ilma mõõtmisteta (Sild, 2011).
Aastast 2000 hakati pidama rogain võistlusi – pika kontrollajaga (6, 8, 12 või 24 tundi) võistkondlikke valikorienteerumisi. Suur territoorium (kaart) tingis väiksemas mõõtkavas (1 : 30 000) kaartide tegemise. 2005. aastast peamiselt linnades korraldama hakatud sprindivõistlusteks tehti kaarte mõõtkavas 1 : 5 000. Omaette kaardiseeria moodustavad õppekaardid mõõtkavas 1:5000 ja 1:4000 (osa veelgi suuremas mõõtkavas), mida hakati 1980ndate teisest poolest tegema koolide lähiümbruse kohta. Kõige rohkem tehti neid ja jagati koolidele järgmise kümnendi teisel poolel – mõnel aastal kuni 30 erinevat kaarti. Kokku on aastail 1986–2010 valminud 168 õppekaarti.
Võistluskaartide mõõtkavad:
Kuni 1971 1 : 25 000 (mõni ka 1 : 50 000 ja 1 : 30 000)
1972–1975 1 : 20 000 (esimesed juba 1971)
1975–1976 1 : 20 000 (üksikud 1 : 15 000) ja 1:16 666*
1977–1978 1 : 15 000 ja 1 : 20 000 enamvähem võrdselt
1979–1980 1 : 15 000
1981–1982 1 : 15 000 (üksikud 1 : 10 000)
1983–1991 1 : 15 000 (10–15% 1 : 10 000)
1992–1999 1 : 15 000 ja 1 : 10 000
2000–2010 1 : 10 000 (10–25% 1 : 15 000)
* Seda mõõtkava kasutas Toivo Kotov. 1 km = kaardil 6 cm
- Suusaorienteerumise kaardid ja neile trükitud suusarajad
Kaartide ülekoormamine leppemärkidega
Mõõtkava suurenemine võimaldas kaardistada järjest detailsemalt ebaolulisi pisiobjekte ja reljeefi ning see tõi omakorda kaasa soovi veelgi suurendada kaardi mõõtkava. Liigne detailsus (tihe kaardipilt) ja kõrgusjoonte vahe 2,5 m halvendas märgatavalt jooksult kaardi lugemist, mida ka õigustatult kritiseeriti - juhiti tähelepanu vajadusele kinni pidada rahvusvahelistest nõuetest (Tasa, 2003; Avaste, 2004):
Siia lisaks sobib Tõnu Raidi arvamus:
Kaartide vormistamine. Trükikaartide algusest peale tõmmatakse kaardile 2–4 cm vahega magnetilise põhjasuuna jooned. 1977. aastast kanti süsteemi loomiseks kaardile EOLi number. 1972–1977 trükiti kõigile kaartidele ДСП (ametialaseks kasutamiseks) ja enamasti ka kaardi järjekorranumber, vahel lisaks sõnad „Ametlikuks kasutamiseks“. Mõnel võistlusel järgiti salastamise eeskirju ning võistlejailt korjati selliselt tähistatud kaardid finišeerimise järel ära ja hävitati. Kuni 1970ndate keskpaigani oli väga harva näidatud mõõtkava ja horisontaalide lõikevahe, 1977. aastast alates muutus see üldiseks. Nõukogude reeglite järgi ei lubatud kaardile trükkida kohanime. Seda hakati tegema 1986. aastast alates. Alusmaterjalina võis osutada eelmiste orienteerumiskaartide EOLi numbritele. Viiteid kasutatud kaartidele ja aerofotodele hakati näitama 1995. aastast, Lidari andmetele nende kasutamise ajast (2011. aastast) alates.
- „ Teiseks ei paista lõppu tulevat 40 aasta taguse kaardirevolutsiooniga alanud konkursile „Kes joonistab maailma kõige detailiderohkema kaardi?“ Kaardi otsatu detailiseerimise soov on ilmselt peamine põhjus, miks kasutatakse reeglitevastaselt väiksema mõõtkava leppemärke. Olen kuulnud kaardi risustamise õigustuseks ka väidet, et muidu on orienteerumine liiga lihtne. Kas pole jabur? IOF on üledetailiseerimiseorgiale ammu piiri pannud, ainult meil siin ei paista kusagilt lõppu tulevat“. (Avaste, 2004, lk 26).
Siia lisaks sobib Tõnu Raidi arvamus:
- Minu filosoofia on siiani, et kaart on vähendatud ja üldistatud pilt maastikust, mistõttu tekkis vastuolu nn Ilvese koolkonnaga, kes püüdis kaartidele sokutada kõike, mida silm vaid looduses eristas. Reljeefivorme peaks näitama peamiselt 5 m vahega ja erandjuhtudel 2, 5 m joonevahega, kuigi ise tegin esimese 2 m joonevahega kaardi Kodasoole 1970.“
Kaartide vormistamine. Trükikaartide algusest peale tõmmatakse kaardile 2–4 cm vahega magnetilise põhjasuuna jooned. 1977. aastast kanti süsteemi loomiseks kaardile EOLi number. 1972–1977 trükiti kõigile kaartidele ДСП (ametialaseks kasutamiseks) ja enamasti ka kaardi järjekorranumber, vahel lisaks sõnad „Ametlikuks kasutamiseks“. Mõnel võistlusel järgiti salastamise eeskirju ning võistlejailt korjati selliselt tähistatud kaardid finišeerimise järel ära ja hävitati. Kuni 1970ndate keskpaigani oli väga harva näidatud mõõtkava ja horisontaalide lõikevahe, 1977. aastast alates muutus see üldiseks. Nõukogude reeglite järgi ei lubatud kaardile trükkida kohanime. Seda hakati tegema 1986. aastast alates. Alusmaterjalina võis osutada eelmiste orienteerumiskaartide EOLi numbritele. Viiteid kasutatud kaartidele ja aerofotodele hakati näitama 1995. aastast, Lidari andmetele nende kasutamise ajast (2011. aastast) alates.
- Orienteerumiskaartide kirjanurk
2. Välitööd ja kaartide parandamine
1960ndate esimesel poolel võitlusteks saadud maakasutusplaanide valguskoopiaid ei kaasajastatud. Tugevasti liigestatud maastikul oli nende järgi orienteerumine raskendatud, sest neil puudus reljeef. 1960ndate keskpaigast hakati vähehaaval kaarte parandama kas teiselt kaardilt info lisamise (maakasutusplaanile reljeefi kandmine – Joonis O20) või maastikul kaardi täpsustamisega. Esimene ulatuslikum välitöö tehti 1965. a Jõgeva lähedal Siimustil, kus Tõnu Raid ja Madis Aruja kandsid sõjaeelse 1 : 50 000 topokaardi kahekordsele suurendusele möödunud 30 aasta jooksul toimunud teeradade ja kõlvikupiiride muutusi. Reljeefi nad ei parandanud. Esimese Soome-Eesti maavõistluseks Mustla-Nõmmel 1967. a ei andnud NLi kindralstaap luba 1 : 25 000 topokaardi kasutamiseks (välismaalased näevad!) ja nii tuli joonistada 1 : 10 000 põllu- ja metsamajanduslikele kaartidele samasse mõõtkavasse suurendatud 1906. a Vene verstase kaardi reljeef. Esmakordselt korrigeeriti seal Rein Välba juhtimisel välitööde käigus silmamõõduliselt situatsioon kogu kaardipinna ulatuses (varem parandati kaarte üksnes kontrollpunktide ümbruses ja võistlejate oletatavates liikumiskoridorides). Võistluste fotokaart vähendati mõõtkavasse 1 : 25 000. Sama tehnoloogia järgi, kuid väiksema välitööde mahuga tehti samal aastal ka Eesti meistrivõistluste kaart Antsla ja Kaika vahel (Joonis O21 ) ning üleliidulise kõrgkoolide spordiühingu Burevestniku meistrivõistluste kaart Värskas.
- Tiheda joontevõrguga mustvalge kaart on raskesti loetav (üleliidulise kõrgkoolide spordiühingu Burevestnik esivõistlused märkesuusatamises, Pühajärve 1965)
- Maakasutusplaanile kantud reljeef (Antsla 1967)
Nn kaardirevolutsiooni Eestis algatasid Arvo Kivikas oma Liiva ja Tõnu Raid Rutumäe kaardiga 1969. a. Nad parandasid keeruka reljeefiga ala kogu 1 : 25 000 kaardipinna ulatuses. T. Raid käis maastiku esimest korda samm-sammult tervikuna läbi. Alusena olid metsa plansetid 1 : 10 000, reljeefi joonistas silma järgi. Eelmisel aastal Soomes nähtu eeskujul hakkas Kivikas meil esimesena kaardistama orienteerumisvõistluse jaoks olulisi pisiobjekte – soolapikesi, kive, piirikupitsaid, reljeefi pisivorme jne. Seda tehti silmamõõduliselt – kaugusi mõõdeti sammudega, suundi asimuudi järgi. Alusena kasutati NLi 1 : 25 000 topokaarte. 1970. aastast alates hakkas kaartide parandamine muutuma valdavaks. 1969. aastast hakati vahel alusena kasutama ka suhteliselt uusi 1 : 10 000 topokaarte, millest koostati 1 : 25 000 fotokaart (esimesed Eesti meistrivõistlustel Ruilas).
Esimese kümnekonna aasta kaartide leppemärgid olenesid suuresti aluskaardist. Mustvalgetel kaartidel olid algul metsad tumendatud ja põllud valged, mõne aja pärast aga vastupidi. Teine võimalus on õigem, sest põhiline orienteerumine toimub metsas, soovitavalt eriti liigestatud reljeefiga (horisontaalidega) alal. Tumedalt pinnalt oli siis raskem reljeefi lugeda. Tehti ka kaarte, kus ühesuguse musta joonega tähistati teid, kraave ja kõlvikupiire!
1980ndate keskpaigaks kujunenud 1 : 10 000 topokaardi alusel kaardistamise praktika Tõnu Raidi kogemustel (Kivistik, Raid, 1986, lk 242–244): Enne välitöid tuleks kontrollida aluskaardi usaldatavust sellega kaardistatav maastik läbi käia. Seejärel tuleb kaardistatav ala jagada mööda looduslikke piire – sihte, teid, kraave – väikesteks osadeks (0,25–0,3 km2). Pikad joonorientiirid tuleb üle mõõta väiksemateks tükkideks. Oluline on põhjasuuna määramine. Piki sihte või teisi sirgeid joonorientiire määratakse põhjasuund vaatega kahes suunas. Tõeliseks põhjasuunaks loetakse vaadete keskmine ja see kantakse aluskaardile 500 m vahega.
Olenevalt aluskaardi täpsusest ja maastiku liigestatusest/keerukusest oli ajakulu kaardijoonistamisel erinev. Orienteerumiskaartide parandamisel ja radade planeerimisel esimesi Eesti professionaale Kalle Kalm kulutas1979. a Selgise kaardi välitöödel 60 tundi, 1984. a Ala-Looga kaardi ühe ruutkilomeetri kaardistamiseks 82 tundi. Tema hinnangul (Viirsalu, 2000) kulutatakse keskmise raskusega maastikul ruutkilomeetrile tippkaardi tegemiseks 40–50 tundi välitöödele ja sisetöödele veel 20–30 tundi. Tema arvates saadakse heaks kaardijoonistajaks järgmiselt: „ Tuleb joonistada 10 km2 kaarti aastas ja niimoodi 10 aastat järjest. Saab ka kiiremini, aga siis tuleb see 100 km2 kaarti ka rutem joonistada“ (Viirsalu, 2000, lk 7).
Välitööl kontrollitakse mõõdistatava ala piirid, suunad kompassiga ja kaugused sammudega. Tasasel maal on kauguste hindamise täpsus ±2 m/100 m kohta. Maastikul tuleks üle 200 m vahemaad kaks korda üle mõõta. Et kompassi täpsuseks on 3º, oleks vaja üle 50 m vahemaad kontrollida kaks korda ja 100–200 m lõikude mõõtmisel võtta suund 4 korda. Kõrguste mõju vahemaadele ei ole vaja arvesse võtta enne, kui tõus on 25 m 100 m kohta. Kaardil tuleb tõusudel mõõdetud vahemaid vähendada järgmiselt:
Esimese kümnekonna aasta kaartide leppemärgid olenesid suuresti aluskaardist. Mustvalgetel kaartidel olid algul metsad tumendatud ja põllud valged, mõne aja pärast aga vastupidi. Teine võimalus on õigem, sest põhiline orienteerumine toimub metsas, soovitavalt eriti liigestatud reljeefiga (horisontaalidega) alal. Tumedalt pinnalt oli siis raskem reljeefi lugeda. Tehti ka kaarte, kus ühesuguse musta joonega tähistati teid, kraave ja kõlvikupiire!
1980ndate keskpaigaks kujunenud 1 : 10 000 topokaardi alusel kaardistamise praktika Tõnu Raidi kogemustel (Kivistik, Raid, 1986, lk 242–244): Enne välitöid tuleks kontrollida aluskaardi usaldatavust sellega kaardistatav maastik läbi käia. Seejärel tuleb kaardistatav ala jagada mööda looduslikke piire – sihte, teid, kraave – väikesteks osadeks (0,25–0,3 km2). Pikad joonorientiirid tuleb üle mõõta väiksemateks tükkideks. Oluline on põhjasuuna määramine. Piki sihte või teisi sirgeid joonorientiire määratakse põhjasuund vaatega kahes suunas. Tõeliseks põhjasuunaks loetakse vaadete keskmine ja see kantakse aluskaardile 500 m vahega.
Olenevalt aluskaardi täpsusest ja maastiku liigestatusest/keerukusest oli ajakulu kaardijoonistamisel erinev. Orienteerumiskaartide parandamisel ja radade planeerimisel esimesi Eesti professionaale Kalle Kalm kulutas1979. a Selgise kaardi välitöödel 60 tundi, 1984. a Ala-Looga kaardi ühe ruutkilomeetri kaardistamiseks 82 tundi. Tema hinnangul (Viirsalu, 2000) kulutatakse keskmise raskusega maastikul ruutkilomeetrile tippkaardi tegemiseks 40–50 tundi välitöödele ja sisetöödele veel 20–30 tundi. Tema arvates saadakse heaks kaardijoonistajaks järgmiselt: „ Tuleb joonistada 10 km2 kaarti aastas ja niimoodi 10 aastat järjest. Saab ka kiiremini, aga siis tuleb see 100 km2 kaarti ka rutem joonistada“ (Viirsalu, 2000, lk 7).
Välitööl kontrollitakse mõõdistatava ala piirid, suunad kompassiga ja kaugused sammudega. Tasasel maal on kauguste hindamise täpsus ±2 m/100 m kohta. Maastikul tuleks üle 200 m vahemaad kaks korda üle mõõta. Et kompassi täpsuseks on 3º, oleks vaja üle 50 m vahemaad kontrollida kaks korda ja 100–200 m lõikude mõõtmisel võtta suund 4 korda. Kõrguste mõju vahemaadele ei ole vaja arvesse võtta enne, kui tõus on 25 m 100 m kohta. Kaardil tuleb tõusudel mõõdetud vahemaid vähendada järgmiselt:
Tõus looduses Parand 1:5000 kaardi
100 m kohta 100 m kohta m 100 m joon mm
15 1 20
20 2 19,6
25 3 19,4
30 4,5 19,0
35 6,0 18,8
40 8,5 18,3
45 10,5 18,0
50 13,5 17,3
ttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttt
!!!!! TABEL XXX
100 m kohta 100 m kohta m 100 m joon mm
15 1 20
20 2 19,6
25 3 19,4
30 4,5 19,0
35 6,0 18,8
40 8,5 18,3
45 10,5 18,0
50 13,5 17,3
ttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttttt
!!!!! TABEL XXX
Järgmisena mõõdetakse ringpiirilt maatüki sisse rida kindlaid punkte ja nendest edasi kogu situatsioon. Pärast järgneb kontroll mitmest suunast, et aluses ei esineks „loksu“. Orienteeruja kompassikäigu täpsus ei ole mitte suurem kui 5% käigu pikkusest. Alusvõrk peab paigal olema vähemalt kaks korda täpsemalt, et hilisematel reljeefimõõdistamistel vead suuremaks ei läheks. Läheduses asuvate reljeefivormide asukoha viga ei tohi ületada ±0,3 mm, mis kaardil 1 : 15 000 teeb ±5 m. Tasasel maal ei tohiks viga olla üle ±4 m. Täpsustamise ajal on vaja meeles pidada 1 : 15 000 mõõtkavas kaardil olevate objektide loetavuspiire (vt allolevat) Täpsustustööd tehakse tavaliselt mõõtkavas 1 : 5000, mis tekitab kiusatuse liigväikeste objektide kaardistamiseks. Praktikas tähendab see seda, et alla 5 m detaile ei kaardistata, v.a kivid, tornid, söödasõimed.
Loetavuspiirid orienteerumiskaardil
- Looduses väikseim külg 4,5m, diameeter 4,5 m, kõverus 4,5 m , joontevahe 3,0 m
- välitöö kaart 1:5000: külg 0,9 mm, diameeter 0,9 mm, kõverus 0,9 mm , joontevahe 0,6 mm
- võistluskaart 1:15000:külg 0,3 mm, diameeter 0,3 mm , kõverus 0,3 mm , joontevahe 0,2 mm
Välitöö tehnilised vahendid
Orienteeruja, 2010, nr 5 (121), lk 7: Hiiumaa kaardijoonistaja Toivo Saue töömeetod: Välitööd teeb reeglina mõõtkavas 1 : 7500, liigestatuma reljeefiga kohtades 1 : 5000. Aluskaardile liimib ühepoolse lavsaankile, mis on planšetil 4–5 kummipaelaga. Viimased hoiavad tehtud joonist käe ja kompassiga laialihõõrumise eest. Korrigeerimisel kasutab värvilisi täitepliiatseid – punast, sinist, rohelist ja kollast, must 6H ripub rinnal paela otsas, millel on ka kustutuskumm küljes. Kompass on pika nööriga kaelas. Viimastel aastatel on joonis tehtud Eesti põhikaardi koordinaatides. See võimaldab kasutada käsi-GPS seadet, mis annab piisava täpsuse välimõõdistamise tihenduspunktide määramiseks. 2010. a kasutas Saue Tahkuna poolsaare põhjosa kaardistamisel Lidari alust, mille tellis Ocad-formaadis. Kuna senine kaart oli 2meetrise horisontaalide lõikevahega, siis Lidari oma sai 1meetrise vahega ja lisaks veel 2,5 meetri jooned. Sellele kõrguse alusele joonistas situatsiooni põhikaardilt, katastrikaardilt, aerofotolt, NLi topokaardilt ja metsakaardilt. Kaart sai joonterikas (Tahkuna 2010042)(Joonis O22). Kaardil kujutatud maastik koosneb kahest erinevast osast: merepoolsest luitestikust kõrgusega kuni 20 m, selle taga soo- ja soonikuteosa. Viimase väikeste kõrguste vahedega osas ei olnud Lidari kujutisest suurt kasu. Kõik soonikud ja nendevahelised seljakud tuli välja mõõta ja läbi käia, leidmaks tipukesi, kaeveid, lagesoid ja kaardistamaks metsa läbitavust. Välitööde aega Lidari joonis eriti kokku ei hoidnud. Lidari joonis oli suureks abiks luitestiku kaardistamisel. Selle kaardi korrigeerimisest järeldas T. Saue: 1. Uut maastikku ilma Lidari aluseta ei kaardista, 2. Lidari alus hoiab selge reljeefiga osades kokku pool välitööde ajast, 3. Ükskõik kui hea alus ei asenda välitöid ja kaardistaja erialaseid oskusi.Kokkuvõtteks kirjutas ta, et järgmise alusena tellib Lidari joonise Ocad-formaadis, eraldi tingmärkides pool-, täis- ja juhthorisontaalid ning põhikaardi situatsiooni dxf-s (Saue, 2010, lk 7).
- Väljavõte Tahkuna kaardist (EOL 2010042), kõrgusjoonte vahe 2 m.
Instrumentaalsed mõõdistamised. Mensulmõõdistamist kaartide parandamisel kasutati vastavate oskuste puudumise tõttu vähe. Mitme kaardi (Neeruti, Läsna, Sangaste mets) parandamisel tegi seda 1970.–80ndail geodeet Tõnu Raid. Neeruti 1977 (EOL 716, 1:15 000, H=5 m) tegemist kirjeldas ta järgmiselt: „... kaarti asusin tegema 1975 aastal. Maastik oli väga raske läbitavuselt ja detailiderohke reljeefi poolest, korralikku alust hankida ei õnnestunud. See sundis mind tegema mõõtmisaluse mensuliga piki ooside harjasid. Pikad käigud viisin selgetes maastikuosades või lagedatel omavahel kokku, et vältida võimalikke mõõtmisvigu. Mensulitööd kestsid kaks sügis-talve, (sest latipoissi oli raske leida), kokku üle 700 tunni (vist). Kõrguslikuks aluseks sai topokaartidele märgitud trigotorni maapinna kõrgus (kiri 9.04.2016). Kuna reljeefi lugemine kaardilt, selle tõlgendamine maastikul ja vormide mõtteline ettekujutamine on orienteeruja tähtsamaid oskusi, siis olen kogu teadliku kaardistaja ja treeneritöö käigus just sellele küljele rohkem rõhku pannud, ja seetõttu ka maastiku reljeefi eriti tähelepanelikult mõõdistanud ja kaartidel kujutanud“. (kiri 9.05.2016)
Töö mahukuse tõttu asendas ta selle meetodi trasside (teede, sihtide) loodimisega.
“1983 Kääriku (Sangaste metsa) kaart (EOL 8343, 1 : 15 000, H=5 m): Kasutasin üht mõõtkavatut aerofotot. Suutsin Riiast 1984. aasta NSVL MV kaartide jaoks välja rääkida ligikaudselt 1:5000 aerofotode kasutamise loa. Kääriku kaardi tegemise põhjuseks oli Kivistiku poolt 1981–82 joonistatud 1:20 000 Kääriku suure pinnaga kaart, mis minu arust ei kajastanud maastikul olevat reljeefi. Selle Sangaste metsa kaardi laiendamisel ja edasiarendusel 1992 (EOL 9211, 1 : 10 000, H=5 m) kasutasin tahhümeetrilist mõõdistust metsateede paikapanemiseks ja loodimist kõrguste paikapanemiseks. Esimest korda tegin kõrguskäigud kahe reeperi vahel, mis ligi 16 km pikkuse käigu puhul andis sidumatuseks ca 30 cm, see täpsus rahuldas o-kaardi vajadusi. Pikasaare ja veel mõnel kaardil loodisin vaid rippuvaid käike” (kiri 9.04.2016).
Esimese mõõdistamistel põhineva kaardi (Nelijärve, 1 : 10 000, H = 2 m, EOL 8326) tegi 1983. a Toivo Kotov.
“1995.a tegin Pikasaare kaardi uuenduse 1:10 000, välitöö 1:5000 mõõtkavas. NL topokaardilt 1:10 000 võetud kõrgusvõrgu tihendasin loodimisega ja selle alusel kohendasin siis uuesti reljeefi. 2000. a tegin kaarti Kütimetsas, Karksi lähedal Viljandimaal. Selleks sain Eesti Kaardikeskuses töötanud Andres Käärilt mastabeeritud ortofotod üksiklehtedena. Nende alusel korrigeerisin situatsiooni. Kõrgusvõrgu “laenasin” NL O–63 süsteemi 1:10 000 kaardilt, kuna sellel oli iga km2 kohta üle 10 kõrgusarvu. Need kontrollisin nivelliiriga üle, märkisin kõik sihtide ja teede ristid kõrgustega, ja tihendasin sel viisil kõrgusvõrku olulisel määral. Nende andmete alusel oli siis mõnevõrra hõlpsam reljeefi joonistada. Selle kaardi täiendamisel ja suurendamisel 2002. a EMV jaoks sain Eesti Kaardikeskusest juba koordineeritud ortofotod ja peab ütlema, et nende asukoha täpsus oli 1–2 m väiksem kui üksikutel fotodel. See tuleb fotode rea tasandamisest kaugel asuvate otspunktide vahel. Kuid kõrguste mõõtmisel jäin truuks NL kaartide kõrgusarvudele, mis mõnes tihedama reljeefi muutusega kohas siiski ebatäpseteks osutusid.
Välitööde sobivaim aeg on kevad – päev on pikk, puudel pole lehti ja rohi on maas – nähtavus ja läbitavus on maksimaalsed. Lisaks on ka ilm pidevalt soojenev.
Minu sooviks ja unistuseks oli peale Eesti Vabariigi taaskehtestamist, et kogu Eesti pind saaks täiesti uue kaardistuse ja eriti, et selle reljeef oleks õigesti mõõdistatud, mitte NL ebatäpsetelt aerofotodelt interpreteeritud. Mitmete artiklite ja esinemistega vastavatel seminaridel püüdsin sellele mõttele tuge leida. Siis oli just instrumentaalse välimõõdistamise lõpuperiood (see on väga kallis töö) ja algas uus, meie oma madallennu aerofotode kasutamise, Lidar tehnoloogia ja digitaalse kaardi ajajärk. Tänaseks on võimalik Maa-ameti „X-gis Flash“ versioonilt võrrelda mitmeid meie orienteerumismaastike reljeefi kujutamisi ja näha, et Eesti kaartidel on maastikuvormid tõepoolest sellised nagu nad ka looduses on olemas.” (kiri 9.05.2016)
Keeruka pinnamoega Küka mõhnastiku aluskaartide reljeefi täpsustas Kalle Remm1997–98. a piki sihte teostatud nivelleerimisega
Töö mahukuse tõttu asendas ta selle meetodi trasside (teede, sihtide) loodimisega.
“1983 Kääriku (Sangaste metsa) kaart (EOL 8343, 1 : 15 000, H=5 m): Kasutasin üht mõõtkavatut aerofotot. Suutsin Riiast 1984. aasta NSVL MV kaartide jaoks välja rääkida ligikaudselt 1:5000 aerofotode kasutamise loa. Kääriku kaardi tegemise põhjuseks oli Kivistiku poolt 1981–82 joonistatud 1:20 000 Kääriku suure pinnaga kaart, mis minu arust ei kajastanud maastikul olevat reljeefi. Selle Sangaste metsa kaardi laiendamisel ja edasiarendusel 1992 (EOL 9211, 1 : 10 000, H=5 m) kasutasin tahhümeetrilist mõõdistust metsateede paikapanemiseks ja loodimist kõrguste paikapanemiseks. Esimest korda tegin kõrguskäigud kahe reeperi vahel, mis ligi 16 km pikkuse käigu puhul andis sidumatuseks ca 30 cm, see täpsus rahuldas o-kaardi vajadusi. Pikasaare ja veel mõnel kaardil loodisin vaid rippuvaid käike” (kiri 9.04.2016).
Esimese mõõdistamistel põhineva kaardi (Nelijärve, 1 : 10 000, H = 2 m, EOL 8326) tegi 1983. a Toivo Kotov.
“1995.a tegin Pikasaare kaardi uuenduse 1:10 000, välitöö 1:5000 mõõtkavas. NL topokaardilt 1:10 000 võetud kõrgusvõrgu tihendasin loodimisega ja selle alusel kohendasin siis uuesti reljeefi. 2000. a tegin kaarti Kütimetsas, Karksi lähedal Viljandimaal. Selleks sain Eesti Kaardikeskuses töötanud Andres Käärilt mastabeeritud ortofotod üksiklehtedena. Nende alusel korrigeerisin situatsiooni. Kõrgusvõrgu “laenasin” NL O–63 süsteemi 1:10 000 kaardilt, kuna sellel oli iga km2 kohta üle 10 kõrgusarvu. Need kontrollisin nivelliiriga üle, märkisin kõik sihtide ja teede ristid kõrgustega, ja tihendasin sel viisil kõrgusvõrku olulisel määral. Nende andmete alusel oli siis mõnevõrra hõlpsam reljeefi joonistada. Selle kaardi täiendamisel ja suurendamisel 2002. a EMV jaoks sain Eesti Kaardikeskusest juba koordineeritud ortofotod ja peab ütlema, et nende asukoha täpsus oli 1–2 m väiksem kui üksikutel fotodel. See tuleb fotode rea tasandamisest kaugel asuvate otspunktide vahel. Kuid kõrguste mõõtmisel jäin truuks NL kaartide kõrgusarvudele, mis mõnes tihedama reljeefi muutusega kohas siiski ebatäpseteks osutusid.
Välitööde sobivaim aeg on kevad – päev on pikk, puudel pole lehti ja rohi on maas – nähtavus ja läbitavus on maksimaalsed. Lisaks on ka ilm pidevalt soojenev.
Minu sooviks ja unistuseks oli peale Eesti Vabariigi taaskehtestamist, et kogu Eesti pind saaks täiesti uue kaardistuse ja eriti, et selle reljeef oleks õigesti mõõdistatud, mitte NL ebatäpsetelt aerofotodelt interpreteeritud. Mitmete artiklite ja esinemistega vastavatel seminaridel püüdsin sellele mõttele tuge leida. Siis oli just instrumentaalse välimõõdistamise lõpuperiood (see on väga kallis töö) ja algas uus, meie oma madallennu aerofotode kasutamise, Lidar tehnoloogia ja digitaalse kaardi ajajärk. Tänaseks on võimalik Maa-ameti „X-gis Flash“ versioonilt võrrelda mitmeid meie orienteerumismaastike reljeefi kujutamisi ja näha, et Eesti kaartidel on maastikuvormid tõepoolest sellised nagu nad ka looduses on olemas.” (kiri 9.05.2016)
Keeruka pinnamoega Küka mõhnastiku aluskaartide reljeefi täpsustas Kalle Remm1997–98. a piki sihte teostatud nivelleerimisega
3. Kameraaltööd
Enne arvutiajastut
Vajalikud olid järgmised tööetapid:
– autorioriginaal (ka: välioriginaal, koondkalka, koondkile)
– sinised koopiad iga värvi tooni jaoks
– värvide lahtijoonistamine.
Esimeste värvikaartide trükiks ettevalmistamisel veel ei kasutatud siniseid koopiaid – iga värv (neid oli 2–4) joonistati eraldi kalkale, millest olid vahel tingitud trükikaardi värvide nihked. Siniste koopiate vaheaste (esimesed kaardid 1974. a) muutis kaardi joonise ja värvide kokkusobitamise täpsemateks.
Autorioriginaal joonistati musta tuššiga, algul kalkale, 1980ndaist lavsaankilele. Ajakuluks arvestati 2–3 tundi 1 km2 kohta. Siniste koopiate (venekeelse laenuna ka ’sinka’) valmimisel tuli kontrollida, kas koopiate diagonaalid, mõõdetuna kontrollristidest, on täpselt ühepikkused, sest need vatmanpaberil tehtud koopiad venisid märgtöötlemisel ebaühtlaselt. Tavaliselt olid erinevused 0,2–0,6 mm piires. Need koopiad, mis omavahel rohkem kokku läksid, tuli võtta musta, pruuni ja sinise värvi lahtijoonistamiseks. Kollast ja rohelist võis teha suurema lahknevusega koopiatele. Algul tehti ka rastrid käsitsi, hiljem kleebiti sinistele koopiatele valmisrastrid (K. Remm 1992). Siniste koopiate lahtijoonistamise aega arvestati 10 tunnile 1 km2 kohta. T. Raidi soovituseks oli alustada mustast värvist järgmiselt: kaardiraam, kompassijooned, kirjad, teed, sihid, asustus ja lõpuks pisiobjektid. Järgmisena tehakse pruun, sinine, roheline ja kollane. Iga värvi valmimisel tuli kontrollida sobivust musta ja eelmiste värvidega. Leitud vead märgiti eraldi lehele ja enne uue värvi alustamist teha eelmistele parandused. Lõpuks kontrollitakse musta joonise sobivust teiste värvidega, eriti kahe värvi kokkupuutealal asuvaid objekte. Must ja sinine peavad sobima jõgede ja järvede kallastel, ka läbimatute soode servadel ning sinine ja pruun peavad sobima väikesoode asukohtades jne. Igakordne ümberjoonistamine muudab kaardipilti – unustatakse pisiobjekte, ümmardatakse teravaid nurki jne. Seetõttu tuleb jätta piisavalt aega jooniste kontrollimiseks.
Musta tuššiga joonistatud sinised koopiad pildistati värvhaaval igaüks eraldi tasafilmile, mis peavad vähemalt 0,2 mm täpsusega kokku minema. Filmile jäi ainult must joonis, sest film polnud sinisele tundlik. Seejärel vähendati filmid kaardi lõppmõõtu.
Negatiivfilmidelt trükiti värvikaardid, algusaastatel rotaprindiga, hilisematel aastatel Riia kaardivabrikus. Kui lavsaankilet hakati kergemini saama, siis loobuti sinistest koopiatest ja mindi täielikult üle kiledele. Kilet kasutati vähemalt 1975–77. a (T. Raid Neeruti kaardi tegemisel), Tartus avanes kilede saamise võimalus hiljem.
– autorioriginaal (ka: välioriginaal, koondkalka, koondkile)
– sinised koopiad iga värvi tooni jaoks
– värvide lahtijoonistamine.
Esimeste värvikaartide trükiks ettevalmistamisel veel ei kasutatud siniseid koopiaid – iga värv (neid oli 2–4) joonistati eraldi kalkale, millest olid vahel tingitud trükikaardi värvide nihked. Siniste koopiate vaheaste (esimesed kaardid 1974. a) muutis kaardi joonise ja värvide kokkusobitamise täpsemateks.
Autorioriginaal joonistati musta tuššiga, algul kalkale, 1980ndaist lavsaankilele. Ajakuluks arvestati 2–3 tundi 1 km2 kohta. Siniste koopiate (venekeelse laenuna ka ’sinka’) valmimisel tuli kontrollida, kas koopiate diagonaalid, mõõdetuna kontrollristidest, on täpselt ühepikkused, sest need vatmanpaberil tehtud koopiad venisid märgtöötlemisel ebaühtlaselt. Tavaliselt olid erinevused 0,2–0,6 mm piires. Need koopiad, mis omavahel rohkem kokku läksid, tuli võtta musta, pruuni ja sinise värvi lahtijoonistamiseks. Kollast ja rohelist võis teha suurema lahknevusega koopiatele. Algul tehti ka rastrid käsitsi, hiljem kleebiti sinistele koopiatele valmisrastrid (K. Remm 1992). Siniste koopiate lahtijoonistamise aega arvestati 10 tunnile 1 km2 kohta. T. Raidi soovituseks oli alustada mustast värvist järgmiselt: kaardiraam, kompassijooned, kirjad, teed, sihid, asustus ja lõpuks pisiobjektid. Järgmisena tehakse pruun, sinine, roheline ja kollane. Iga värvi valmimisel tuli kontrollida sobivust musta ja eelmiste värvidega. Leitud vead märgiti eraldi lehele ja enne uue värvi alustamist teha eelmistele parandused. Lõpuks kontrollitakse musta joonise sobivust teiste värvidega, eriti kahe värvi kokkupuutealal asuvaid objekte. Must ja sinine peavad sobima jõgede ja järvede kallastel, ka läbimatute soode servadel ning sinine ja pruun peavad sobima väikesoode asukohtades jne. Igakordne ümberjoonistamine muudab kaardipilti – unustatakse pisiobjekte, ümmardatakse teravaid nurki jne. Seetõttu tuleb jätta piisavalt aega jooniste kontrollimiseks.
Musta tuššiga joonistatud sinised koopiad pildistati värvhaaval igaüks eraldi tasafilmile, mis peavad vähemalt 0,2 mm täpsusega kokku minema. Filmile jäi ainult must joonis, sest film polnud sinisele tundlik. Seejärel vähendati filmid kaardi lõppmõõtu.
Negatiivfilmidelt trükiti värvikaardid, algusaastatel rotaprindiga, hilisematel aastatel Riia kaardivabrikus. Kui lavsaankilet hakati kergemini saama, siis loobuti sinistest koopiatest ja mindi täielikult üle kiledele. Kilet kasutati vähemalt 1975–77. a (T. Raid Neeruti kaardi tegemisel), Tartus avanes kilede saamise võimalus hiljem.
Arvutikaardid
Esimene arvutil koostatud orienteerumiskaart (Joonis O23) tehti 1992. a Pangodi Palumäe kohta (välitööd Avo Veermäe, arvutijoonise E.O.Map). Selleks kasutati spetsiaalset orienteerumiskaartide tegemise programmi Ocad 4.0 (Viirsalu, 2001, lk 20). Samas on Avo Saue tehtud Järve kaardile (Joonis O24) trükitud: „See on Eesti esimene orienteerumiskaart, mis on koostatud digitaalsena arvutiprogrammiga OCAD“. Neist esimene oli väike kaart skautide võistluseks, teine suurema ala kohta Ülemiste järve ääres. Ocadi programmi koostas šveitslane Hans Steinegger, selle esimene versioon valmis 1989. a (vt.: https:/www.ocad.com/en/about-us?id=1714) .
Esimene suurvõistlustel kasutatud arvutikaart oli 1993. a. aprillis Jüriööjooksu oma Pärnu lähedal Raekülas (EOL 9305), kus välitööd tegid T. Raid ja T. Padjus, arvutijoonis tehti Soomes.
Esimesed arvutikaardid
- 9216-2 Pangodi 1:5 000 2,5 A. Veermäe/ E.O.Map Ocad 4.0
- 9300-1 Järve 1:10 000 2,5 A. Saue/ A. Saue Ocad 4
- 9305 Raeküla 1:15 000 2 T. Raid, T. Padjus/ M. Kemppi (Soome) Ocad
- 9306 Raeküla 1:10 000 2,5 T. Raid /M. Kemppi (Soome) Ocad
- 9313 Põlula I 1:10 000 2,5 K. Kalm, A. Veermäe /U. Annus, T. Haldna Ocad 4.12
- 9314 Põlula II 1:10 000 2,5 K. Kalm, A. Veermäe /U. Annus, T. Haldna Ocad 4.12
- 9316 Pangodi 1:15 000 2,5 A. Veermäe /T. Haldna, M. Tiit Ocad 4.12
- 9408 Tuksi 1:15 000 2,5 A. Leesik, K. Rooba/ R. Ottesson, A. Leesik Ocad 5
- 9426 Ihasalu 1:15 000 2 H. Hallikma, P. Överus/ H. Hallikma Ocad 4
1995. a valminud 25st kaardist oli 20 juba tehtud arvuti abil. Aastail 1995–1999 valminud 210st kaardi tegemisel kasutati u 190 juhul Ocad 5 ja Ocad 6 programme, u 15 juhul Microstationi (ainult Kalle Remm). Sealtpeale on kasutusel (v.a. mõni üksik) ainult Ocad (2016 kasutati peamiselt versioone Ocad 9, Ocad 10 ja Ocad 11).
Kaardistajad
Kaardistajad. Orienteerumiskaartide tegijaid on olnud sadu – alates 1–2 kaardi välitöödel osalenutest kuni mitmesaja kaardi koostajateni. Kõik nad on orienteerujate hulgast, sest ala spetsiifika tõttu on võõrastel raske head tulemust saada. Hinnatumate tegijate seas on nii eriharidusega (maamõõtjad või lähedase ettevalmistusega) spetsialiste – Tõnu Raid, Kalle Remm, Toivo ja Avo Saue, Andres Käär, Vello Solna kui ka töö käigus iseõppinuid – Kalle Kalm, Madis Oras, Avo Veermäe, Arne Kivistik. Eesti Orienteerumisliidu kaartide andmebaasi järgi on neist kuni 2010. aastani (incl) kõige rohkem kaarte teinud K. Kalm ja M. Oras – mõlemad on osalenud rohkem kui 200 kaardi valmimise juures. Ainult kaartide arv ei näita tegeliku töö mahtu, sest siia on arvestatud nii esmakaardistamised ja kaartide laiendamised (külgnevate alade kaardistamised) kui ka varasemate kaartide parandamised, ühistöö teiste kaardistajatega ja kaartide kordustrükid. Parem näitaja on (esma)kaardistamise pindala, kusjuures ka siin on maastiku keerukusest tulenev vahe suur. Olenevalt aluskaardi täpsusest ja maastiku liigestatusest/keerukusest (vrdl lopsaka alustaimestikuga mõhnastik – tasane hõre mets) on ajakulu kaardijoonistamisel väga erinev. Aastani 2000 oli Eesti tunnustatumaid kaartide tegijaid Kalle Kalm kaardistanud 260 km2 orienteerumismaastikke. Töö mahust keerukal maastikul annab teatud ettekujutuse järgnev. 1979. a Selgise kaardi välitöödel kulus tal ühe ruutkilomeetri kaardistamiseks 60 tundi, 1984. a Ala-Looga kaardi puhul aga 82 tundi. Tema hinnangul läheb keskmise raskusega maastikul ruutkilomeetrile tippkaardi tegemiseks 40–50 tundi välitöödele ja sisetöödele veel 20–30 tundi. Tema arvates saadakse heaks kaardijoonistajaks järgmiselt: „Tuleb joonistada 10 km2 kaarti aastas ja niimoodi 10 aastat järjest. Saab ka kiiremini, aga siis tuleb see 100 km2 kaarti ka rutem joonistada“ (Viirsalu, 2000a, lk 7). Selline kogemus on teinud K. Kalmu kõrgelthinnatud kaardistajaks-rajameistriks. Tema kaartidel on peetud NLi meistrivõistlusi (1984 Ala-Loogal, 1986 Kasahstanis), maailma karikavõistlusi (1998 Päidla ja Uderna, 2006 Haanja), juunioride maailmameistrivõistlusi (2003 Hatiku), üliõpilaste maailmameistrivõistlusi (2008 Tartu), juunioride ja veteranide maailmameistrivõistlusi suusaorienteerumises (2015 Pannjärvel) ja teisi suurvõistlusi. Teda on kutsutud kaarte tegema Venemaale, Rootsi, Soome ja Gruusiasse.
Lidari andmete kasutamisega on töö maht vähenenud (vt lk). Kaartide koostamise arengusse andsid 1970.–80. aastail suure panuse Arne Kivistik orienteerumisalase kirjanduse väljaandmise ja kaardistajate kaasahaaramisega ning Tõnu Raid kaartide valmistamise süsteemi arendamisega. Raid oli ka NLi orienteerumisföderatsiooni kaardikomisjoni liige.
Lidari andmete kasutamisega on töö maht vähenenud (vt lk). Kaartide koostamise arengusse andsid 1970.–80. aastail suure panuse Arne Kivistik orienteerumisalase kirjanduse väljaandmise ja kaardistajate kaasahaaramisega ning Tõnu Raid kaartide valmistamise süsteemi arendamisega. Raid oli ka NLi orienteerumisföderatsiooni kaardikomisjoni liige.
Allikad
- Kivistik, A., Raid, T. 1986. Orienteeruja käsiraamat. Tallinn: Eesti Raamat. 254 lk,
- Raid, T. (koost.) 1975. Orienteerumiskaartide koostamise juhend. Tallinn, Eesti Vabariiklik Turismi- ja Ekskursioonnõukogu. 25 lk.
- Raid, T., Välba, R. (koost.) 1979. Orienteerumiskaartide koostamise juhend. Tallinn, Eesti NSV Spordikomitee. 51 lk.
- Raukas, A. 2000. Nelikümmend aastat... Meenutusi ajast, mil kaarte veel ei olnud. – Orienteeruja, nr 3/48, lk 11.
- Saue, T. 2010. Kaardistus Lidar-i kaasabil. – Orienteeruja, nr 5/121, lk 7.
- Sild, S. 2011. LI-LLI nagu LI-DAR. – Orienteeruja, nr 3/125, lk 32–34.
- Tarvo Avaste arvamus. – Orienteeruja, 2004, nr 3/80, lk 26–27.
- Tasa, J. 2003. Kas meie kaardi on hästi loetavad? – Orienteeruja, nr 7/76, lk 25–27.
- Vaher, M. 2002. Kaardiseminar Kuutsemäel. – Orienteeruja, nr 8/69, lk 10–11.
- Viirsalu, V. 2000a. Kalle Kalm. – Orienteeruja, nr 7/52, lk 6–8.
- Viirsalu, V. 2000b. Eesti orienteerumiskaartidest. – Orienteeruja, nr 8/53, lk 13–15, 18.
- Viirsalu, V. 2001. Kaasaegsete orienteerumiskaartide tegemine. – Orienteeruja, nr 1/54, lk 20–21.
- Viirsalu, V. 2006. Eesti orienteerumise sünd ja hiilgeaastad 1959–1970. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus. 456 lk.